Karjavärav Akrüül, lehm, üksildane karjavärav, lõuend 50 × 100 cm 2021 Juhendaja Maarja Mäemets
Kunagi ammu, kui veel Eesti Vabariik sipupükstes ringi trallitas, mõeldi välja selline luuletus:
Meil maal on kena rohi, Mida tallata ei tohi Tegelikult see rohi on kehv Seda sööb meie lehm Sellepärast meie lehmake Ongi väga kehvake
Sedasama oivalist vaimusünnitust on meie perekonnas ikka isalt-pojale edasi antud. Niisiis pole midagi imestada, et kui perepoja pilk mööda Pivarootsi kadakarohkeid rohumaid uitas, komistas see ühe kaunis logu karjavärava otsa. Hetkega oli talle meenunud vaarisade vaimuvarasse kuulunud luuletus ning juba minuti pärast kõõlus aiaväraval üks vägagi vallatu vissikene, lehvitades ja kuulutades rõõmsalt möödujatele, et siinkandis on rohi tõepoolest kehv.
Neiu kiviga Õli, lõuend 42 × 30 cm 2021 Juhendaja Anniki Kari
Sel suvel, Pivarootsis oli kangesti lahe olla. Meri sillerdas ja laululustilised linnud tiirutasid helesinises taevas. Kogu üleüldise suvelummuse käigus andis krapsakas Anniki lastekarjale kriidid kätte ja istus ise kivi otsa olesklema, õpetajapalka nautima. Poole raamatu pealt silmas ta üht sulipoissi, kes käimasolevat hoolikalt maha vihtus maalida. Sellisest omakasupüüdlikust sahkerdamisest üllatatud, kutsus jõudeelu elav kunstnikuproua poisi enese juurde ja lubas talle ühe surnud roti ja pool kilo parafiini, kui too maalib kübara suuremaks, parajasti nii, et see näo ja muud olulisemad tunnusjooned ära kataks. Aga poisile meenus isa õpetus ja ta kostis: « Ega’s ma pole eila sündind ! Teen nii, kuid oma sõnade kinnituseks, et sa tõesti ära maksad, kirjuta siia alla.” Väike võrukael ootab siiamaani.