Selliste värvidega võtsid suured Leonardod ja Buccellid keskajal maalida. Mõtlesin siis, et ega minagi kehvem pole ja marssisin julgel rinnal klassi… tuli välja, et munavärvidele meeldib igasuguseid krutskeid kokku keerata, näituseks olid need nii kibedad kuivama, et paari mõttessevajunud pintslitõmbe järel oli terve palletitäis nii kokku kuivanud nagu Kaspia meri pärast januseid Usbeki põllumehi. Lisaks oli üpris keeruline sujuvaid üleminekuid maalida. Ei pea vist mainimagi, et tunni lõpuks minu arvamus renessanssi aja kunstnikest hulga võrra tõusnud oli.
Akrüül ei kuulu minu meelisvärvide nimekirja, selleks jääb tal voolavusest ja segamishõlpsusest puudu. Küll aga on vahepeal täitsa tore sellega plätserdada, eriti siis, kui segadust pildipinnal saab abstraktse kunsti pähe müüa. Elu teevad põnevamaks igat sorti meediumid: struktuuripasta lisab struktuuri, slow-dry meedium paneb pintsli libisema, glazing annab kihte ja peenutseb niisama. Kasutusse läksid kõik vahendid, seinapintslist käärideni ning mis seda maali minu teistest abstraktsetest käkkidest eristab, on see, et siinmail on kompositsioon varem valmis planeeritud. Tavaliselt on abstraktsionismiga minu puhul nii, et hakkan ühest otsast pihta, vean pildipinnale vagusid nagu jaksan, värvin tublisti takka ja läheb nagu lepase reega, kuni lõpuks astun paar sammu tagasi, vaatan ja kukun ehmatusest istuli.